nov 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 dets 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 jaan 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 veeb 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 mär 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 apr 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 Mai 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 juuni 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21
    Piletiinfo
    Tasuta
     
    Imbi Kruuvi näitus "Vaatlejad. Pihkva reisi lugu"
    See, mis kunagi oli argiselt tavaline, võib aja möödudes muutuda erakordseks. Mõned mälestused mattuvad pimedusse ja teised tõusevad erilisse valgusesse, särasse või saavad kuldsed raamid. Mälu joonistab ja käsi värvib.
    On aasta 1968, ma olen 10-aastane. Isal on suuremat sorti mootorpaat, millega võtame ette sõidu Pihkvasse. Meid on 11 inimest - 4 suurt ja 7 väikest. Sõidame mööda Emajõge, üle Peipsi ja Pihkva järve, Velikajat pidi Pihkvasse. Seda võib nimetada perereisiks, kus kõigil omad rollid: tädi Maret on laevakokk, tema mees onu Kaarel peab logiraamatut ja pildistab, isa sõber onu Ruts on tüürimees ja minu isa on kapten. Tädipoeg Reimo pole enam niiväga laps, sest käib juba Tallinna Merekoolis ja 17 pole ju enam laps. Tema on tüürimehe abi, tuuker, kes käib vajadusel Peipsi põhjas pottide küürimiseks liiva toomas. Reimo on justkui vanema venna ideaalkuju - pikk, nägus, uljas ja veidike uje. Mina ja kõik see lastekamp oleme õdede lapsed. Ema 3 õde on kõik esindatud oma võsukeste kaudu. Oleme enam-vähem samaealised, tüdrukud Kai, mina, Riti, Reet 10-11-12 ja poisid Andrus ja Valdur on 14 tuuris. Meie oleme madrused. Madrused mängisid kaarte ja kulli. Paadi välisküljel on umbes 10 cm laiused kõndimisservad ja mööda neid servi saab joosta ahtrist vööri ja ringiratast tagasi. Enne magama jäämist räägime hirmujutte punasest käest. Elame-magame paadis, kaldas käime slepi paadiga piima ja kartuleid ostmas ja Lüübnitsas mingitel sugulastel külas, kus oleme ka heinateol abiks. Kuskil on mingid suvepäevad ja mingid varemed ja liivakarjäärid. Pihkva sadam on otse Kremli müüri ääres. Reimo näitab oma uljust ja ronib mööda müüri üles nagu orav. Meie, jõnglased, oleme vaimustuses ja hirmul üheaegselt. Onu Kaarel paneb kogu reisist kokku suurepärase albumi, mille sain peale isa surma (2016) enda valdusesse.

    On aasta 2018. Olen jälle Pihkvas. 50 aastat on möödunud lapsepõlve reisist. Sõidan kohale liinibussiga, kaasas on jalgratas ja visandiplokk, et ringi tuuseldada ja sirgeldada. Käin kloostrites ja kirikutes, sõidan mingi lõbusõidupaadiga Velikaja peal, hulgun niisama.
    Pihkva on paik, mis avab ennast aeglaselt, aga temasse on võimalik armuda. Seal olles, kirikutes ja kloostrites joonistades, tajun korraga, et mitte mina pole vaatleja, vaid mind vaadeldakse.
    Näitus VAATLEJAD on Pihkva reisi lugu, mis algas 50 aasta eest ja pole veel lõppenud…
    Kuva kaardil