Vello Orumets (28.06. 1941, Viljandi - 26.05. 2012 Tartu)
Meenutame, et Vello sündis ja käis koolis Viljandis, kus ta juba II klassis tüdrukuteansambli solistina lavale sattus. Hiljem oli ta Viljandi Tikuvabriku ansamblis ning 1959.a avastas noormehe helilooja Gennadi Podelski, kes Vello oma kuulsusse naisansamblisse Laine solistiks kutsus. Lainega oli Vello „abielus“ lausa 17 aastat ning läbi sai sõidetud praktiliselt terve Nõukogude Liit ja külastatud sotsmaid. 1978-1988 oli Vellol oma ansambel Erfia ning seejärel jäi ta vabakutseliseks, kellel jagus töid ja tegemisi elu lõpuni. Vello Orumets on saavutanud kõrgeid kohti estraadilauljate võistlustel nii Eestis kui üleliidulistel.
Vähetuntud on fakt, et Vello Orumets unistas hoopis näitlejakarjäärist, kuid lavakunstikateedri asemel astus hoopis Pedagoogilisse Instituuti muusikapedagoogikat õppima ja paralleelselt Filharmoonia estraadistuudiosse, mille ka lõpetas ning 1960.aastast oli ta kutseline laulja.
Vello oli eriliselt sooja tämbriga solist, kellele oli iseloomulik hea diktsioon ja intonatsioonipuhtus. Ta oli laulja, kes suutis laval eredalt särada ning oma temperamendiga haarata kuulajaid.
Meenutamist väärivad sajad ja sajad tema enda poolt mõnusa huumoriga jutustatud kummalised juhtumised pikkadelt kontsertreisidelt, mida ta kohtumisõhtutel ning raadio ja telesaadetes meelsasti jagas.
Nendel kontsertidel kuulame Vello Orumetsa poolt kuulsaks lauldud laule juba tema sõprade Boris Lehtlaane, Toomas Anni ja kauaaegse Laine liikme Merle Lilje esituses, suutmata seejuures unustada seda toredat ja andekat meest ennastki!