Sobib lastele
NÖFF2023 Kadri Kõusaar- fotonäitus " VAESUSE NÄGU "
Fotonäitus Kadri Kõusaar "VAESUSE NÄGU"
Statistika järgi elab pea iga viies Eesti laps suhtelises vaesuses. Aga kuidas need lapsed ja nende pered-hooldajad täpselt elavad? Ja kus? Seda kõike varjutab saladuse loor...
Oivalise Ajakirjanduse stipendiumi raames proovisin saladuseloori paotada ja uurida, milline näeb välja Teine Eesti 21. sajandil. Mitte kunagi varem ei ole ma nõnda otseselt komistanud teema otsa, mis on asjaosalistele nii ebamugav ja häbiväärne. Keegi ei taha sellest rääkida, ega seda näidata. Laste vaesust justkui pole olemas, kuigi on ja väga valusalt.
“Praegune vaesus on teist nägu,” räägib Inge Ojala-Pihlaja, kes tegeleb Lõuna-Eestis kasuperede ja nende muredega, ning kelle enda kodus on kasvamas kuus kasulast. “Palju on sotsiaalset abitust, ei osata toime tulla, pole kes õpetab-toetab-räägib. Ka ei julge need pered iitsatada, et mure majas, kohalikud sotsiaaltöötajad võivad elu ikka väga põrguks teha... Mida sa teed 30-aastase pere-emaga, kes paneb makaronid otse pakist pannile ja küsib, et miks nad siis pehmeks ei lähe.”
Ütlen, et vaatasin just fotonäitust Kongo ja Indoneesia kannatavatest lastest. Küllap oli neis paigus lihtsam modelle leida, kuna kõik on ühtlaselt vaesed. Meil aga on edukultus ja enesesüüdistus, kui sa hakkama ei saa. Alam-Eesti kaamera ees ei poseeri, samal ajal ebavõrdsus süveneb. Valitseb suhtumine, et ebavõrdsus – vaesumine või vaeseks jäämine – on alati inimese enda kontrolli all. Isegi, kui tegu on väikeste lastega, kes ju ometi ei saa endale vanemaid, elukohta või kooli valida. Umbes nagu viktoriaanlikul Inglismaal – vaesus on kuritegu, mida peab karistama.
Viienda Naiste Ööde Filmifestivali raames esitleb Kadri Kõusaar, esimest korda fotograafina oma fotoseeriat “Vaesuse nägu” Rapla Kultuurikeskuse Rütmani galeriis.
Näituse avamine on 8. märtsil kell 17 ning jääb avatuks kuni 31. märtsini.
Statistika järgi elab pea iga viies Eesti laps suhtelises vaesuses. Aga kuidas need lapsed ja nende pered-hooldajad täpselt elavad? Ja kus? Seda kõike varjutab saladuse loor...
Oivalise Ajakirjanduse stipendiumi raames proovisin saladuseloori paotada ja uurida, milline näeb välja Teine Eesti 21. sajandil. Mitte kunagi varem ei ole ma nõnda otseselt komistanud teema otsa, mis on asjaosalistele nii ebamugav ja häbiväärne. Keegi ei taha sellest rääkida, ega seda näidata. Laste vaesust justkui pole olemas, kuigi on ja väga valusalt.
“Praegune vaesus on teist nägu,” räägib Inge Ojala-Pihlaja, kes tegeleb Lõuna-Eestis kasuperede ja nende muredega, ning kelle enda kodus on kasvamas kuus kasulast. “Palju on sotsiaalset abitust, ei osata toime tulla, pole kes õpetab-toetab-räägib. Ka ei julge need pered iitsatada, et mure majas, kohalikud sotsiaaltöötajad võivad elu ikka väga põrguks teha... Mida sa teed 30-aastase pere-emaga, kes paneb makaronid otse pakist pannile ja küsib, et miks nad siis pehmeks ei lähe.”
Ütlen, et vaatasin just fotonäitust Kongo ja Indoneesia kannatavatest lastest. Küllap oli neis paigus lihtsam modelle leida, kuna kõik on ühtlaselt vaesed. Meil aga on edukultus ja enesesüüdistus, kui sa hakkama ei saa. Alam-Eesti kaamera ees ei poseeri, samal ajal ebavõrdsus süveneb. Valitseb suhtumine, et ebavõrdsus – vaesumine või vaeseks jäämine – on alati inimese enda kontrolli all. Isegi, kui tegu on väikeste lastega, kes ju ometi ei saa endale vanemaid, elukohta või kooli valida. Umbes nagu viktoriaanlikul Inglismaal – vaesus on kuritegu, mida peab karistama.
Viienda Naiste Ööde Filmifestivali raames esitleb Kadri Kõusaar, esimest korda fotograafina oma fotoseeriat “Vaesuse nägu” Rapla Kultuurikeskuse Rütmani galeriis.
Näituse avamine on 8. märtsil kell 17 ning jääb avatuks kuni 31. märtsini.