Näitus LUIGI CILLO "Looduse hingelised emotsioonid"
Luigi Cillo (1920‒2011)
Biograafia
Luigi Cillo ja tema looming pole Veneto maalikunstis oluline mitte ainult kunstniku mitmekesise tehnikavaliku, vaid ka oma väljendusrikkuse ja poeetilisuse tõttu. Luigi Cillo sündis 21. oktoobril 1920 Cappella Maggiores (Treviso provintsis); 1946. aastal lõpetas ta Bruno Saetti õpilasena Veneetsia Kunstiakadeemia (Accademia di Belle Arti di Venezia) dekoratsiooni eriala. Esimene tähtsaim ülesastumine kunstnikuna toimus 1943. aastal Triestes toimunud näitusel „Prima mostra degli artisti e artigiani in armi“ („Esimene sõduritest kunstnike ja käsitööliste näitus“), kus ta sai esimese koha ning väga kõrge hinnangu tuntud kunstikriitikult Silvio Bencolt. Sellele järgnes 1946. aasta jaanuaris näitus Veneetsias Galleria San Marcos, kus temalt oli väljas märkimisväärne arv teoseid, mis pälvisid heakskiidu tunnustatud ja edukalt kunstnikult Felice Carenalt. Järgmisel aastal osales Cillo edukalt Sienas riiklikul püha Katariina tegelaskujul põhineval kirikukunsti konkursil.
1948. aasta on kunstniku jaoks murrangulise tähtsusega: ta avastab Cappella Maggiores asuvas väikeses Mattarella kirikus antiiksed freskod (mis restaureeritakse aastal 1952) ning loob sama aasta suvel maakonnakiriku tagaseinale suure 45 ruutmeetri suuruse fresko ülestõusmispühade teemal. See teos on arvatavasti kunstniku üks tähtsamaid sakraalkunstialaseid töid. Samal, 1948. aastal, saab ta oma suureks rõõmuks kutse osaleda 24. Veneetsia biennaalil maaliga „Valge maja“ („La casa bianca“), mis kujutab tema sünnikodu lähedal asuvat kunstniku perekonnale kuuluvat maja. 1950. aastal saab ta taas kutse osaleda biennaalil, seekord maaliga, mis kujutab Carroni mäestikujõge, ning mis asetatakse kõrvuti Ottone Rosai viie lõuendiga. Luigi Cillo on nüüdseks jõudnud oma tuntuse laineharjale ja ta kuulsus levib ka üle ookeani. 1951. aastal saab ta Brasiiliast São Paulo kaasaegse kunsti muuseumi (Museu de Arte Moderna de São Paulo) 1. biennaali sekretariaadist kirja, et žürii valis tema teose „Vittorio Veneto maastik“ (Paesaggio Vittoriese) maali kategoorias Itaaliat esindama. 1954. aastal pälvib Cillo São Paulo kunstimuuseumi (Museu de Arte de São Paulo) komitee otsusega esimese koha São Caetano do Sulis toimuval teisel riiklikul skulptuurikonkursil. See on prestiižne tunnustus, millele järgneb pakkumine dekoreerida Cinema Vittoria aatrium ning pärast seda tuleb freskode sari Matriz Velha kirikus mis on São Caetano do Suli üks kuulsamaid pühakodasid; ehitatud esimeste Veneto emigrantide poolt.
1958. aasta kevadel naaseb Cillo kodumaale ning pühendub keraamikale, klaasist kompositsioonidele ja klaastaldrikutele. Ta osaleb ka 1966. ja 1970. aasta Veneetsia biennaalil ning paljudel teistel olulistel kunstkäsitööga seotud näitustel Itaalias ja välismaal: 1968. aastal Melbourne’is, 1969 Bordeaux’s, 1970 ja 1972 Monacos, 1974 Kölnis, 1975 Düsseldorfis. Itaalias aastatel 1967‒1973 toimunud näitustest tuleb mainida nelja Firenzes toimunud väljapanekut, kus viimasel pälvis ta esikoha; mainimist väärib ka Padova 1972. aastal, kust tuli samuti auhind; Spoleto aastal 1973, samuti esikoht (Primo Premio Preci), lisaks hulk väiksemaid preemiaid ja 1965. aasta Ferrara näitus; 1966. aastal Premio Mogliano Veneto, samal aastal veel Premio Suzzara ja Premio Feltre. 1950. aastatel Brasiiliast keraamikaga alguse saanud otsingud skulptuuri ja kujutava kunsti vallas viivad ta edasi terrakota ja majoolika juurde. Viimasest sünnivad sellised erakordsed teosed nagu „Neitsi sünd“ („La Nascita della Vergine“) 1968. aastal Fontanellette kiriku jaoks; „Õppetund“ („La Lezione“) 1969. aastal Luzzati Instituudile Vittorio Venetos; „Tabernaakel“ („Il Tabernacolo“ 1972 Collegio Dantele samuti Vittorio Venetos; „Kristuse ülestõusmine“ („La Resurrezione“) 1973. aastal Nervesa della Battaglias. Meenutamist väärib ka „Püha õhtusöömaaeg“ („Il Cenacolo“) aastast 1967 ‒ suur fresko mõõtmetega 1,5 × 3,00 meetrit Casa della Cura kabeli jaoks Costa di Vittorio Venetos, ja mis aastast 1973 kaunistab ka Colle Umberto kaasaegse maakonnakiriku apsiidi, kandes nimetust „Rahutooja Neitsi Maarja“ („Madonna della Pace“). 1988. aastal maalib Cillo suure monumentaalteose „Ristilöömine“ („Crocefissione“), mis võtab enda alla terve apsiidi seina Vittorio Venetos asuvas pühakutele Peetrusele ja Paulusele pühendatud kirikus.
Cillo pühendab suure osa oma loomingulisest palangust ja sisemistest otsingutest terrakotale. Seda näitab väga selgelt lugu, mida kujutatakse Coneglianos Santa Maria delle Grazie kirikus teosel „Ristitee“ („Via Crucis“), mis lookleb nagu pikk lint mööda ristimisvannini viivat seina. Lõpuks, pöördudes tagasi maali juurde, teeb ta meile liigutava üllatuse: suur seinamaal San Giuseppe kirikus Costa di Vittorio Venetos aastast 1997. Tegu on teosega „Inimkonna teekond“ („Il Cammino della Umanita“) ‒ guaššmaal krohvil. Värvist saab seal valgus ja läbipaistvus ‒ selles on kunstniku sõnulseletamatu religioossus.
Terrakota, keraamika, pronkskulptuur, betoon, fresko, tempera, akvarell ‒ erinevad tehnikad ja materjalid, mis sümboliseerivad viise, millega väljendada midagi universaalset ja igavest.
Selline on kokkuvõttes Luigi Cillo ja tema looming. Ja ehkki tema loomingulises tegevuses oli pause ‒ olgu siis tahtlikke või mitte ‒ leidis Maestro alati endas jõudu ja vaimuväge, et reageerida, tegutseda lähtuvalt sisemisest veendumusest, et kunst ühendab loomingulisuse ja teadmise, ameti ja sügava, tõelise kire.