Piletiinfo
Tasuta
Tasuta
Madlen Hirtentreu "Hällilaulu tööriistakast"
Hällilaulu tööriistakast on ühtaegu paik ja meetod.
Hällilaulu tööriistakastis avaneb omalaadne aed ja emotsionaalne maailm. See on kunstniku käe all kultiveeritud maastik, kuhu on artefaktide kujul koondunud ideed ja murekohad, mida kunstnik inimtegevuse tõttu aina intensiivsemalt muutuvas maailmas tajub. Ühest küljest viitab Hirtentreu ökoloogilisele kriisile ja selle tagajärjel toimuvale hävingule, teisalt on tegu pigem unenäolise ja tunnetusliku nägemusega kui sihitud kriitikaga. Installatiivses keskkonnas esitatud artefaktid on pigem meditatiivsed objektid, millest igaüks kannab eraldi lugu, kusjuures mitmed neist on elanud kunstniku varasema loomingutee jooksul pika elu. Ühtlasi on loodud objektid vahendid ja kutse, tunnetamaks maailma empaatilisemalt teiste olendite suhtes. Nii võibki hällilaulu tööriistakastiks vormitud ruumi näha Hirtentreu praktika ajutise kristalliseeringuna, kust lähtuvalt kutsub kunstnik vaatajat avastama ja looma tänapäevaseid hällilaule. Hirtentreu tööriistakastist võib leida vahendeid uinutamaks kuhtumise maailma, et saata ta hellusega teele, ning romantilis-mehhaanilise tunnetuse kaudu leida õrnust ka olendite vastu, kes enam meie maailmas ei viibi. Siin on oluline nii mäletamine kui ka mälestamine, nii kummitused kui ka koletised ja nendes ilu leidmine. Vaimudele füüsiliste kuju andmise ja nende materiaalsuse taasloomise kaudu annab kunstnik vaatajale võimaluse tajuda neid meie sarnaste kehaliste olenditena, kes ei eksisteeri niivõrd suletud maailmas, aga justnimelt mälestamiseks üles seatud
aias, kuhu külalised on oodatud. Hirtentreu (1993) kunstis on olulisel kohal eklektika ja gootika, viimane just selle romantilisemais ilminguis. Materjali massiivsus kombineerituna peene ornamendiga avab tänapäevase tõlgenduse gootikast – viited tehislikule ja orgaanilisele põimuvad hübriidseina poolmetsiku maastikuna, mida on võimalik avastada nii salapaigana kui ka maailma tajumise viisina.
Kaasamõtlejast konsultandini: Keiu Krikmann
Graafiline disainer: Johanna Ruukholm
Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo
Installeerija: Rünno Mander
Instrumendi ehitus: Kalle Tikas
Angels: Karmo Järv, Joonas Timmi
Täname: Eesti Kultuurkapital, Haapsal Dietrich, Ellington Printing, Mart Hirtentreu, Ahto Härm, EKA Keraamika, Jaan August Viirand, Villu Mustkivi, Mary-Liis Kaabel, Aksel Tamm, Lilian Vellerand
Hällilaulu tööriistakastis avaneb omalaadne aed ja emotsionaalne maailm. See on kunstniku käe all kultiveeritud maastik, kuhu on artefaktide kujul koondunud ideed ja murekohad, mida kunstnik inimtegevuse tõttu aina intensiivsemalt muutuvas maailmas tajub. Ühest küljest viitab Hirtentreu ökoloogilisele kriisile ja selle tagajärjel toimuvale hävingule, teisalt on tegu pigem unenäolise ja tunnetusliku nägemusega kui sihitud kriitikaga. Installatiivses keskkonnas esitatud artefaktid on pigem meditatiivsed objektid, millest igaüks kannab eraldi lugu, kusjuures mitmed neist on elanud kunstniku varasema loomingutee jooksul pika elu. Ühtlasi on loodud objektid vahendid ja kutse, tunnetamaks maailma empaatilisemalt teiste olendite suhtes. Nii võibki hällilaulu tööriistakastiks vormitud ruumi näha Hirtentreu praktika ajutise kristalliseeringuna, kust lähtuvalt kutsub kunstnik vaatajat avastama ja looma tänapäevaseid hällilaule. Hirtentreu tööriistakastist võib leida vahendeid uinutamaks kuhtumise maailma, et saata ta hellusega teele, ning romantilis-mehhaanilise tunnetuse kaudu leida õrnust ka olendite vastu, kes enam meie maailmas ei viibi. Siin on oluline nii mäletamine kui ka mälestamine, nii kummitused kui ka koletised ja nendes ilu leidmine. Vaimudele füüsiliste kuju andmise ja nende materiaalsuse taasloomise kaudu annab kunstnik vaatajale võimaluse tajuda neid meie sarnaste kehaliste olenditena, kes ei eksisteeri niivõrd suletud maailmas, aga justnimelt mälestamiseks üles seatud
aias, kuhu külalised on oodatud. Hirtentreu (1993) kunstis on olulisel kohal eklektika ja gootika, viimane just selle romantilisemais ilminguis. Materjali massiivsus kombineerituna peene ornamendiga avab tänapäevase tõlgenduse gootikast – viited tehislikule ja orgaanilisele põimuvad hübriidseina poolmetsiku maastikuna, mida on võimalik avastada nii salapaigana kui ka maailma tajumise viisina.
Kaasamõtlejast konsultandini: Keiu Krikmann
Graafiline disainer: Johanna Ruukholm
Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo
Installeerija: Rünno Mander
Instrumendi ehitus: Kalle Tikas
Angels: Karmo Järv, Joonas Timmi
Täname: Eesti Kultuurkapital, Haapsal Dietrich, Ellington Printing, Mart Hirtentreu, Ahto Härm, EKA Keraamika, Jaan August Viirand, Villu Mustkivi, Mary-Liis Kaabel, Aksel Tamm, Lilian Vellerand