Kristjan Randalu - Džässis ainult Schumann
KRISTJAN RANDALU
DŽÄSSIS AINULT SCHUMANN
16.03.2023
Heino Elleri Muusikakool, Tubina saal
Tartu
Kontserdil kõlab Kristjan Randalu džässilikus töötluses Robert Schumanni laulutsükkel „Poeedi armastus" („Dichterliebe"). 1840. aastal loodud 16-osaline laulutsükkel pühitseb helilooja armastust Clara Wiecki vastu.
„Poeedi armastus" („Dichterliebe" op. 48, 1840) on tõenäoliselt Robert Schumanni kuulsaim laulutsükkel, mis kuulub romantilise Lied-žanri põhirepertuaari. Tsükli aluseks on Heinrich Heine luulekogu „Lüüriline vahepala" („Lyrisches Intermezzo"), mis ilmus esmakordselt 1823. aastal. Schumann oli oma aja visionäär, kes nihutas žanripiire ja kirjutas ümber oma kunstiala reegleid. Niisiis on igati kohane, et üks improvisatsioonilise nüüdismuusika säravamaid esindajaid Kristjan Randalu annab oma panuse Schumanni teoste edasiarendamisse, värskendades Schumanni tsükli ülesehitust ja muusikalist „sõnavara" 21. sajandi helikeelega.
"Poeedi armastust" läbib eriline tehniline ambitsioonikus, mis tuleneb Schumanni püüdest end pianistina tõestada. See väljendub muu hulgas vasaku käe keerukates saatepartiides, kiirelt üle oktavite pühkivates noodijärjestustes ja üldises tehnilises nõudlikkuses.
Kristjan Randalu valib oma „Poeedi armastuse" töötluse lähtepunktiks Schumanni partituuri virtuoossuse ning jätab kõrvale tekstiaspekti, tuues esile klaverimuusika sõltumatu potentsiaali. Tema energiline liikumine klaviatuuril viitab hoopis meloodialiinidele ja Schumanni loomingu aluseks olnud kirjanduslikele motiividele ning avardab algset laulutsüklit tonaalsete nüansside, loominguliste rütmiimpulsside ja üllatavate suunamuutustega.
„Mind on alati paelunud sõnadeta muusika abstraktsus ja need laulud on minuga kaasas käinud palju aastaid," selgitab Randalu. „Seadsin eesmärgiks tsükli ümbertõlgendamise muusikalises keeles, milleni olen tänaseks jõudnud. Uued töötlused said enamasti alguse valitud meloodilistest, harmoonilistest ja rütmilistest elementidest, mis on lähtepunktiks täiesti uutele avastustele."
Randalu variatsioonid esitavad kaasaegse nägemuse, mis täiendab Schumanni romantilist algmaterjali improvisatsioonivabaduse, džässi spontaansuse ja rikkaliku harmooniaga. Temaatiliste liinide ja meloodianüansside muljetavaldav spektrum, mille Randalu on suutnud sellest romantilise klaverimuusika tähtteosest esile tuua, muudab tema töötluse ainulaadseks tervikuks, mis seisab ühe jalaga meie muutuvas olevikus, teisega aga kindlalt igikestvas traditsioonis.