Üks noor inimene peab järsku hakkama saama olukorras, kus tema ema ei näe enam ühtegi võimalust, kuidas oma eluga edasi minna. Meie peategelane hakkab üles kirjutama asju, mille nimel tasub elada, lootuses, et emal võiks sellest abi olla:
1. Jäätis.
2. Veesõjad.
3. Kui sul lubatakse pärast uneaega üleval olla ja telekat vaadata.
4. Kollane värv.
5. Triibulised asjad.
6. Karussellid.
7. Kui inimesed kukuvad.
Nii saab alguse nimekiri kõigist ägedatest asjadest, mis peategelase elu jooksul muudkui täieneb ja kasvab, kuni sellest saab märkamatult midagi, millest ka ta ise keerulistel hetkedel kinni hoida saab. See on lugu täiskasvanuks saamisest ja elu keerdkäikudega leppimisest. Ja sellest, et isegi siis, kui on kõige pimedam, paistab tunneli lõpust alati valgust.
Lavastaja Tanel Jonas:
Duncan Macmillani näidendid on mulle alati paeluvad olnud, ka selle tekstiga saabus teineteiseleidmine väga kiiresti. Võib-olla iseloomustab see näidend tema loomingut isegi kõige paremini: rääkida elust, sellest suurest ja keerulisest süsteemidejadast, sellest kirjeldamatust suurepärasest segadusest, läbi väikeste ja lihtsate asjade. Muutumata sealjuures lihtsustavaks või kuidagi pealispindseks. Leida rõõmu väikestest asjadest – seda sõnumit kuuleme me tänapäeval igalt poolt, gurudest kuni eneseabiõpikuteni. Aga kui lihtne see on? Või kas see on üldse võimalik?
Mängivad
Getter Meresmaa või Doris Tislar või Risto Vaidla
tõlkija Pirjo Jonas
lavastaja Tanel Jonas (Ugala)
kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Esietendub 20. novembril.
Kestus u 1 h ja 15 min